Yokai

Yokai (妖怪) on ebaloomulikud olendid ja nähtused Jaapani mütoloogias ja folklooris. Sõna on kombinatsioon kanji'st 妖 (yō – atraktiivne, lummav, õnnetus) ja 怪 (kai – mõistatus, ime). Neid võib nimetada ka vaimudeks, koletisteks, deemoniteks ja kollideks, kuid põhimõtteliselt on nad seda kõike ja veel rohkemgi. Yokai'de maailma kuuluvad kummitused, jumalad, muundatud inimesed ja loomad, legendif ja veidrad nähtused.

Jaapani folkloor on liidetud kokku erinevatest traditsioonidest, mis on pärit Jaapani saartel elavate isoleeritud hõimude rahvausundist. Neid traditsioone muutsid Shinto usund ja hiljem ka Budism, hõlmates samuti elemente Hiina ja India folkloorist ning mütoloogiast.

Vanimad salvestised Jaapani ajaloost ulatuvad tagasi 8. sajandisse, sisaldades Jaapani loomismüüte ja legende eelajaloost. Paljud dokumendid sisaldavad lugusid erinevatest vaatepunktidest ja ka kõige varasemaid ülestähendusi jumalate, deemonite ja muude üleloomulike olendite kohta Jaapani folklooris. Jaapani loomismüütides on maa – kaljud, puud, mäed ja jõed – täis varjatud maagilist energiat, mis vajab vaid fookuspunkti, näiteks inimeste kirevat kujutlusvõimet, et selle maagia ellu äratada ja sellele yokai'dena kuju anda.

Iidses Jaapanis arvati, et vaimud ja hinged on vormitud ning inimsilmale nähtamatud. Kuid kunstitraditsioonide arenedes tekkis vajadus lugudest pärit vaimude ja koletiste kujutamise järele. Algselt maaliti kirjarullidesse, arenedes ja laienedes hiljem mitmeköitelisteks illustreeritud entsüklopeediateks, sisaldades kummalisi müüte ja üleloomulike lugusid.

Edo perioodi (1603–1868) ajal toimus Jaapanis enneolematu kultuuri ja kunsti õitseng, ja kummitus lood ning jutud veidratest nähtustest said üle terve riigi populaarseks. Sellel ajal panid selle perioodi folkloristid ja kunstnikud kokku esimesed ebaloomulike olendeid kirjeldavad kogumikud, kogudes selleks lugusid ja suulisi traditsioone Jaapani maapiirkondadest, kasvavale linnaelanikkonnale tarbimiseks. Näiteks Toriyama Sekien, päris nimega Sano Toyofusa, oli selle aja poeet, haritlane ja kunstnik, ja on tuntud selle poolest, et ta oli esimene kes kategoriseeris yokai’d oma kogumikes süstemaatiliselt. Sekieni yokai entsüklopeediad panid aluse teistele kunstnikele ja sündis uus traditsioon lugusid jutustada. See levis kiiresti kõikidesse Jaapani kultuuri aspektidesse, kaunitest kunstidest kõrgteatrini, aristokraatlikest kummituslugude jutustamispidudest madalama klassi kaklusteni.

Yokai'de populaarsus langes pärast Meiji restauratsiooni, kui Jaapan moderniseeris oma ühiskonda ja kultuuri ja yokai'sid hakati nägema kui Jaapani ebauskliku ja piinliku mineviku jääki. Pärast teist maailmasõda taasavastas mangakunstnik Shigeru Mizuki, kes mängis Jaapani folkloori ja kultuuri taaselustamises suurt rolli, nende võlu ja tutvustas neid taas kaasaegses Jaapanis oma mangasarjaga "GeGeGe no Kitaro", mis põhjustas inimestes taaskord huvi ebaloomuliku vastu. Tänapäeval on taas näha yokai'de mõju kõikides Jaapani kultuuriaspektides, alates mangast ja animest kuni videomängude, brändide, kirjanduse, kultuuriürituste, kunsti ja religioonini.

Vaata ka

• Nekomata
• Baku
• Nopperabo