Libahunt

See artikkel räägib mütoloogilisest olendist; August Kitzbergi näidendi kohta vaata artiklit Libahunt (Kitzberg); Eesti filmi kohta vaata Libahunt (film); Hitleri peakorteri kohta vaata Libahunt (peakorter).

Libahunt (vananenud kirjanduses ka ebahunt) on paljude rahvaste usundis ajutiselt või alaliselt hundiks muutunud või muudetud inimene.

Libahundi (ka koduhunt, Saaremaal inimesehunt, lõunaeesti murretes soend) kujutelm on tuntud ka eesti rahvausundis; võimalik, et laenuna germaani ja slaavi rahvastelt. Eestlaste uskumuste järgi võis libahundiks saada nõia loitsimise (needmise) läbi või ise teatud maagilisi toiminguid sooritades (hundinaha selga tõmbamine, kolm korda ümber nõiutud kivi käimine, enda erilise nõiutud võidega määrimine, nõiasõnade lugemine).

Usuti, et libahundid murravad koduloomi, harvem ka inimesi. Usuti ka, et libahunte eristab tavalistest huntidest valge märk kaelal – jälg kaelas kantud sõlest, preesist vms ehteasjast.

Et libahunti taas inimeseks muuta, tuli talle leiba süüa anda. Vahel lisandus nõue, et leiba pidi ulatama sepistatud rauast teraga, näiteks noa otsas.

Libahundiks nimetati ka tavalise hundi kümnendat (ka seitsmendat, üheksandat, kaheteistkümnendat) poega, kes pidavat koduloomi murdma ja sööma mitte kõri kallale hüpates, vaid tagaotsa poolt.

Kirjapandud rahvaluuleline ainestik pärineb ajast, mil Jakob Hurda eestvedamisel hakati Eesti rahvapärimust koguma. Rahvaluule kõneles ka soenditest ja libadest. Kogumistöös osales aktiivselt noor kirjamees August Kitzberg. Nimetatud motiivile tuginedes kirjutas ta jutustuse "Libahunt". Hiljem dramatiseeris ta selle ja samanimelist tragöödiat võib pidada eesti näitekirjanduse üheks tippsaavutuseks.

Hilisemas eesti kirjanduses on libahundi motiivi kasutanud Matt Barker, August Gailit, Juhan Jaik, Andrus Kivirähk jt.

Rootsi valitsusajal toimus kiriku poolt kogu Rootsi aja võitlus nn katoliikliku ebausuga ning selle nn teise reformatsiooni ajal võideldi ka maarahva rahvausundiliste elementidega (17. sajandil toimus Eesti- ja Liivimaal ligikaudu 170 nõiaprotsessi, mille käigus hukati vähemalt 44 inimest) ning libahundiprotsesse: 1615. aastal Tallinna protsess; 1617 – Kiviloo protsess; 1618, teine Tallinna protsess; 1623, Keila Merimõisa protsess; 1628, Undla protsess; 1636, Kurna protsess; 1640, Pada protsess; 1650, Pühalepa protsess; 1651, Idavere protsess; 1691/1692 – Roosna-Alliku protsess ja 1695 – Nabala protsess.

Vaata ka

"Naine libahundiks" (ATU 409)
Must koer

Kirjandus

August Kitzberg. Libahunt.
August Gailit. Libahunt; Võrguversioon
Matthias Johann Eisen. Eesti mütoloogia.
Matt Barker. Leegitsev täiskuu.
Juhan Jaik. Hõbedane karjakell.
Oskar Kuningas, "Libahundi motiive Aadu Hindi loomingus" – Keel ja Kirjandus 1985, nr 1, lk 13–18
Tiina Vähi, "Libahundikujutelmade teoloogilis-demonoloogilised tõlgendused" (pdf-vormingus) – Usuteaduslik Ajakiri 2006, nr 1, lk 93–122
Tiina Vähi, "Libahundiuskumused arhailise õiguse ja moraali kontekstis" – Ajalooline Ajakiri 2008, nr 1/2, lk 101–154

Välislingid

Merili Metsvahi, Muundumised libahundimuistendeis