Apollo programm

Apollo programm oli NASA kolmas kosmoselendude programm, mis toimus aastatel 1961–1972. Programmi eesmärgiks oli mehitatud maandumine Kuul. President John F. Kennedy kuulutas programmi välja 25. mail 1961 kui Alan Shepard oli edukalt sooritanud missiooni Mercury-Redstone 3 ning president lubas oma kõnes, et ameeriklane astub Kuu pinnale veel enne kümnendi lõppu.

Apollo programmiga samaaegselt toimus Gemini programm, mille käigus harjutati põkkumist ja teisi Kuule minekuks vajalikke manöövreid. Apollo programm oli edukas hoolimata tõsisest tagasilöögist, kui Apollo 1 põlengus hukkus kogu kolmeliikmeline meeskond. NASA tegi õnnetusest tõsised järeldused ja programmis kasutatud kosmoselaeva muudeti tunduvalt turvalisemaks. Apollo programmi esimene missioon toimus 1968. aastal ja Kennedy lubatud eesmärk teostus 20. juulil 1969, kui missiooni Apollo 11 komandör Neil Armstrong ja kuumooduli piloot Buzz Aldrin astusid esimeste inimestena Kuu pinnale.

Kokku käis Apollo programmi raames Kuul 12 astronauti. Esialgu plaanitud Apollo 18, 19 ja 20 lennud tühistati eelarve kärbete tõttu 1970. aastal. Kokku hoitud eelarvevahendeid taheti kasutada kosmosesüstiku ehitamisel ning kanderaketti Skylabi programmi jaoks. Programmi viimane missioon, Apollo 17, toimus 1972. aastal.

Taust

Apollo programmi kaaluti esimest korda 1960. aastal kui USA presidendiks oli Dwight Eisenhower. Algselt pidi sellest saama Mercury programmi mantlipärija. Programmiga tegelenud insenerid mõistsid kiiresti, et Mercury kosmoselaev ei suuda Kuule lennata, sest see oli mõeldud lühikesteks lendudeks ja mahutas ainult ühe meeskonnaliikme. Apollo kosmoselaev pidi plaanide kohaselt mahutama kolm.

Programmile andis Vanakreeka jumala Apolloni järgi nime NASA direktor Abe Silverstein kes leidis, et see nimi kajastab hästi NASA uue programmi suurust tuues võrdluseks kujutluse Apollost sõitmas oma kaarikul mööda Päikest .^[1] Silverstein mainis hiljem, et valis nime sama hoolikalt nagu nimetanuks oma last.^[2]

Uuringud uue kosmoselaeva väljatöötamiseks

1960. aasta juuli kuus tutvustas NASA asedirektor Hugh L. Dryden Apollo programmi Kosmose Töögrupi (Space Task Group) konverentsidel kosmose- ja lennundustööstuse esindajatele. Esialgsed plaanid nägid ette, et kosmoselaeval oleks kolm eraldi moodulit: juhtumis- ja teenindusmoodul, kuumoodul ja teenindusmoodul. 30. augustil kuulutati välja kosmoselaeva teostatavusuuringute konkurss, ning 25. oktoobril avalikustati võitjad, kelleks olid General Dynamics/Convair, General Electric ja Glenn L. Martin Company, ning määrati neile uuringulepingud. NASA-s tegutses samuti asutusesisene uuringugrupp Maxime Fageti juhtimisel, et hinnata kolme võitja disaine.^[3]

Poliitiline surve

1960. aasta novembris valiti USA presidendiks John F. Kennedy, kes oli oma valimiskampaanias lubanud, et USA kosmoseprogramm ja raketikaitse saavutavad Nõukogude Liidu suhtes ülemvõimu. Valimiskampaania lubadustest hoolimata ei kiirustanud Kennedy Apollo programmi heaks kiitma. Tal olid puudulikud teadmised kosmoseprogrammi tehnilisest poolest ja ka programmi maksumus muutis presidendi ettevaatlikuks.^[4] Ta suurendas küll vastselt ametisse nimetatud NASA direktori James. E. Webbi ettepanekul 30% võrra NASA rahastust, kuid oli Apollo programmi suhtes endiselt ebakindel.^[5]

12. aprillil 1961 saatis Nõukogude Liit kosmosesse Juri Gagarini, kes sai esimeseks inimeseks kosmoses. Kongresmenidega kohtudes nõustus Kennedy, et USA peab Nõukogude Liidule järgi jõudma.^[6] 20. aprillil 1961 käskis president Kennedy asepresident Lyndon B. Johnsonil uurida, mis seisus on USA kosmoseprogramm ja millised NASA projektid aitaksid USA-l Nõukogude Liidule järgi jõuda.^[7]^[8] Johnson vastas nädal aega hiljem, et kosmoseprogramm ei pinguta ülemvõimu saavutamiseks maksimaalselt ja tulemused on selleks samuti ebapiisavad.^[9]^[10] Samas leidis ta, et mehitatud maandumine Kuule on piisavalt kauges tulevikus ja Ameerika Ühendriigid suudaksid seda teha esimesena.^[9]

25. mail 1961, 20 päeva pärast Mercury programmi esimest missiooni, kuulutas Kennedy välja Apollo programmi ja lubas oma kõnes, et ameeriklane astub Kuu pinnale veel enne kümnendi lõppu.^[11]

NASA laienemine

Kennedy kõne ajaks oli kosmoses käinud ainult Alan Shepard ja sedagi vähem kui kuu enne kõnet. Orbiidile polnud jõudnud ükski astronaut ja isegi mõned NASA töötajad arvasid, et Kennedy plaan on liiga ambitsioonikas.^[12] 1963. aastal kaalus Kennedy Nõukogude Liiduga koostöö tegemist, kuid sellest plaanist siiski loobuti.^[13]

NASA mõistis, et Kuule maandumine enne 1969. aasta lõppu tähendab, et nad peavad kiirelt välja töötama selleks vajalikud tehnoloogiad. Lisaks sai sellest nii majanduslikult kui ka suuruselt hiidprogramm, sest Apollo programmi tippajal andis see tööd üle 400 000 inimesele ja sellega tegeles üle 20 000 firma ja ülikooli.

Mehitatud kosmoselendude keskus

NASA mõistis, et programm on Robert R. Gilruthi juhitud Kosmose rakkerühmale liiga suur ja Gilruthile anti luba oma rakkerühm ümber organiseerida. 1963. aasta septembris avati Texase osariigis asuvas Houstonis mehitatud kosmoselendude keskuse hoone, kuhu kolis Cape Canaveralilt ka missiooni juhtimiskeskus. 1973. aastal nimetas USA Kongress mehitatud kosmoselendude keskuse ümber Lyndon B. Johnsoni kosmosekeskuseks.

Stardikontroll

NASA avastas, et ka stardiplatvormid ja stardikontroll on Apollo programmi jaoks liiga väikesed. Seetõttu ehitas NASA Kennedy Kosmosekeskuse stardikompleksi 39. Kompleks valmis 1965. aasta oktoobris. Merritti saarele ehitati ka uus stardikontrolli hoone.

Kosmoselaev

Apollo kosmoselaev koosnes kahest põhiosast – juhtimismoodulist millega oli ühendatud teenindusmoodul ja kuumoodulist. Kanderaketina kasutati esimestel testlendudel kaheastmelist raketti Saturn IB. Hiljem, kui algasid mehitatud lennud, võeti kasutusele võimas kolmeastmeline Saturn V, mis oli 110,6 meetrit pikk ja selle diameeter oli 10,1 meetrit. Saturn V suutis orbiidile viia kuni 47 tonni.

Juhtimis- ja teenindusmoodul

Pikemalt artiklis Apollo juhtimis- ja teenindusmoodul

Apollo juhtimis- ja teenindusmoodul koosnes kahest osast: juhtimismoodul, milles elas kolmeliikmeline meeskond ja tõi nad tagasi Maale. Teine osa oli teenindusmoodul, milles asusid mootor, kütuseelemendid elektri tootmiseks ja ruumid varustuse tarbeks.

Juhtimismoodul oli koonusekujuline ja see oli kosmoselaeva ainus osa, mis programmi ajal oluliselt ei muutunud. Moodulil oli kuumuskilp ja ülejäänud laevast eraldi asuv RCS-tõukurite süsteem, mis juhtis laeva asendit ja selle asendit Maa atmosfääri sisenemisel. Juhtimismoodul oli 3,48 meetri kõrgune, selle diameeter oli 3,91 meetrit ja see kaalus umbes 5,5 tonni.

Silindriline teenindusmooduli küljes asus peamootor ning see varustas laeva kütuseelementide abil elektriga. Selles moodulis asusid ka juhtimismooduli elutagamissüsteemid ja raadioside antenn. Moodul oli 7,5 meetrit pikk ja selle diameeter oli 3,91 meetrit. Stardimass oli algselt umbes 23 300 kg ja hiljem, kui alustati pikendatud missioonidega, kaalus moodul veidi üle 24 tonni. Enne Maa atmosfääri sisenemist heideti teenindusmoodul juhtimismooduli küljest lahti ja see põles atmosfääris ära.

Juhtimis- ja teenindusmooduli ehitas North American Aviation, kes oli ka kanderaketi Saturn V II astme ehitaja. Mooduli esimene projekt tuli seoses muudatustega programmis ümber teha. Esimestel katselendudel kasutati esialgse projekti järgi ehitatud Block I moodulit. Hiljem ehitati reaalseteks Kuu-lendudeks Block II moodul, mille ehitusel kasutati Block I katselendudel saadud õppetunde.

Kuumoodul

Pikemalt artiklis Apollo kuumoodul

Apollo kuumoodul oli samuti kahest osast koosnev kosmoseaparaat mille otstarve oli missiooni käigus kahe astronaudi Kuu pinnale maandamine ja missiooni lõppedes orbiidile tagasi viimine. Moodul oli 7 m kõrgune ja kaalus ligi 15 tonni. Kuu pinnale laskuti rakettmootoriga pidurdades ja pärast uurimisretke lõppu kasutas tõusuaste laskumisastet stardiplatvormina ja see jäi Kuu pinnale maha. Enne tagasilendu Maale jäeti kuumooduli tõusuaste Kuu orbiidile ja see kukkus mõne päeva pärast Kuu pinnale puruks.

Astronaudid

Apollo programmis osalenud astronaudid valiti NASA nelja astronautide grupi liikmete seast ja Apollo programmi pääses 32 astronauti, kellest Kuul käis 24 (neist kolm astronauti kaks korda). Programmis osalevatest astronautidest hukkus kolm: Gus Grissom, Edward H. White ja Roger Chaffee, kes said surma Apollo 1 põlengus. Ükski ühe missiooni raames Kuul kõndinud astronaut ei teinud seda teise missiooni raames teist korda. Missioonide komandörid olid alati Mercury või Gemini programmide veteranid.

Missioonid

Mehitamata missioonid

1966. aastal startisid kaks juhtimis- ja teenindusmoodulit suborbitaalsele lennule. Esimene, AS-201, startis 26. veebruaril ja jõudis 492,1 kilomeetri kõrgusele ja läbis 8477 kilomeetrit. Teine, AS-202, startis 25. augustil ja jõudis 1142 kilomeetri kõrgusele ja läbis 13 900 kilomeetrit. Nende lendudega testiti teenindusmooduli mootorit ja juhtimismooduli kuumuskilpi.

Ettevalmistused mehitatud lennuks

Algselt planeeriti kaks mehitatud katselendu, AS-204 ja AS-205, testimaks juhtimis- ja teenindusmoodulit. Meeskonnaliikmete positsioonideks olid juhtivpiloot, vanempiloot ja piloot. Juhtivpiloodi ülesandeks oli meeskonna juhtimine, vanempiloot vastutas navigatsiooni eest ja piloot oli lennuinsener. Lennu ajal pidid nad kandma Gemini programmis kasutatud modifitseeritud skafandrit.

Pärast mehitamata kuumooduli katselendu AS-206 pidi meeskond testima Block II juhtimis- ja teenindusmoodulit ning kuumoodulit missioonil AS-207/208 või AS-278 (tähistused tulenesid sellest, et iga laev taheti orbiidile viia eraldi kanderaketiga. Meeskonna positsioonideks olid komandör, juhtimismooduli piloot ja kuumooduli piloot. Meeskonnad pidid lennu ajal kandma uut Apollo skafandrit, millega sai väljuda avakosmosesse. Skafandri traditsiooniline visiiriga kiiver oli parema nähtavuse jaoks asendatud "akvaariumi kiivriga" ja Kuu pinnale väljumiseks oli skafandril vesijahutus.

Deke Slayton valis esimese Apollo programmi meeskonna 1966. aasta jaanuaris ja määras juhtivpiloodiks Gus Grissomi, vanempiloodiks Edward H. White'i ja piloodiks Donn F. Eisele. Eisele nikastas treeningul kaks korda oma õla ja ta vajas operatsiooni, mistõttu asendati Eisele Roger B. Chaffeega. Varumeeskonnaks said James McDivitt, David Scott ja Russell Schweickart. AS-205 meeskonnaks määras Slayton Wally Schirra, Eisele ja Walter Cunninghami.

AS-205 missioon tühistati 1966. aasta detsembris ja selle meeskond määrati Apollo 1 varumeeskonnaks.

Tehnilised rikked lükkasid Apollo 1 stardi edasi ja see välistas NASA lootused, et Apollo programmi esimene missioon ja Gemini programmi viimane missioon toimuksid üheaegselt.

Apollo 1 katastroof

Pikemalt artiklis Apollo 1

Grissom, White ja Chaffee otsustasid oma missiooni nimetada Apollo 1-ks. Meeskond asus lennuks treenima ja laeva testima. 1967. aasta jaanuariks oli määratud starditest, mille käigus pidi kanderakett lülituma stardiplatvormi toitelt enda toitele. Pärast edukat testi, pidi järgnema veel üks starditest ja seejärel juba reaalne start, mis oli määratud 21. veebruarile.

Starditest algas 27. jaanuari hommikul ja kohe tekkisid ka probleemid. Esiteks tundsid meeskonnaliikmed oma skafandrites kummalist lõhna, mistõttu viibis meeskonnaruumi ukse sulgemine. Seejärel tuli stardiloendus katkestada, kui astronaute sideprobleemid häirima hakkasid. Pärast stardiloenduse katkestamist puhkes juhtimismoodulis tulekahju ja see väljus puhta hapnikuga täidetud ruumis kiiresti kontrolli alt. Rõhk purustas kabiini seina ja tuli levis ka starditorni. Starditorni levinud leegid tekitasid viivituse päästemeeskondade juhtimismoodulini jõudmisel ja kui päästjad astronautideni jõudsid, olid kõik meeskonnaliikmed juba lämbunud.

Õnnetust uurinud komisjon tuvastas katastroofi põhjusena lühise, kuid täpne põhjus jäi välja selgitamata. NASA ehitas mooduli ümber ja eemaldas kabiinist süttivad materjalid.

Mehitatud missioonid

Pärast mitmeid katselende otsustas NASA, et Saturn V on astronautide kosmosesse viimiseks valmis. Esimeseks mehitatud missiooniks sai Apollo 7, mis startis 11. oktoobril 1968 ja selle meeskonnaks olid Wally Schirra, Donn F. Eisele ja Walter Cunningham, kes olid moodustanud Apollo 1 varumeeskonna. Missioon kestis 11 päeva ja meeskond testis juhtimis- ja teenindusmooduli süsteeme.

Apollo 8 startis 1968. aasta detsembris ja selle meeskonnaks olid James Lovell, William Anders ja Frank Borman. Algselt pidi sellel lennul katsetatama kuumoodulit. Siiski selgus enne missiooni starti, et kuumoodul ei jõua õigeks ajaks valmis ja NASA otsustas, et Apollo 8 meeskond läheb Kuu orbiidile, sest kardeti, et Nõukogude Liit saadab ise kosmonaudi analoogsele missioonile. Ameeriklastel oli põhjust karta, sest Nõukogude Zond 5 oli sama aasta septembris Kuu orbiidil käinud ja Maale naasnud. Apollo 8 tegi ümber Kuu 10 tiiru ja tegi Jõululaupäeval ka teleülekande Kuu pinnast.

1969. aasta märtsis testiti missiooni Apollo 9 raames kuumoodulit. Missiooni meeskonnaks olid James McDivitt, David Scott ja Russell Schweickart.

1969. aasta mais lendas Kuule missioon Apollo 10, mille meeskonnaks olid Thomas P. Stafford, John Young ja Eugene Cernan. Stafford ja Cernan katsetasid Kuu orbiidil kuumoodulit ning laskusid sellega Kuu pinnast 15 km kõrgusele. See oli Kuule maandumise peaproov ja NASA otsustas, et nüüd on aeg proovida Kuu pinnale maanduda.

Missioon Apollo 11 startis 16. juulil 1969. Meeskonnaks olid Neil Armstrong, Buzz Aldrin ja Michael Collins ja Kuu lähedale jõuti 19. juuli õhtul. 20. juulil eraldus kuumoodul juhtimismooduli küljest ja alustas Kuule laskumist. Kuumoodul maandus maailmaaja järgi kell 20:17:40. Viis ja pool tundi pärast maandumist avas Armstrong mooduli luugi ja laskus Kuu pinnale, saades esimeseks inimeseks Kuu pinnal. 18 minutit hiljem ronis trepist alla ka Aldrin, kes sai teiseks inimeseks Kuu pinnal. Aldrin ja Armstrong veetsid Kuul 21 tundi ja 36 minutit, sellest 2 tundi ja 31 minutit kuumoodulist väljas. Apollo 11 naasis Maale 24. juulil.

Edasised missioonid

1969. aasta novembris startis Apollo 12, mille meeskonda kuulusid Pete Conrad, Richard F. Gordon ja Alan L. Bean. Conrad ja Bean sooritasid erinevalt eelmisest missioonist täpsusmaandumise, maandudes ettenähtud kohta. Meeskond käis 1967. aasta septembris Kuule maandunud kosmosesondi Surveyor 3 juures, pildistas seda ja eemaldas sellelt mitmeid osi, mis toodi Maale tagasi. Hiljem avastasid insenerid, et tagasi toodud jupid olid Maalt pärit bakteritega saastatud. Siiski pole kindel, kas bakterid pääsesid osadele pärast Maale tagasi toomist või olid need tõepoolest kaks aastat ekstreemsetes tingimustes üle elanud. Apollo 12 meeskonnal oli kaasas ka värvilist pilti salvestav videokaamera, aga see sai kahjustada kui see kogemata Päikesele suunati.

15 programmi jaoks tellitud Saturn V kanderaketti oli piisav kogus, et korraldada kosmoselende kuni missioonini Apollo 20. NASA planeeris veel kaheksat missiooni Kuule ja lisaks otsustati suurendada juhtimis- ja teenindusmooduli ning kuumooduli massi, et võimaldada pikemaid missioone. Lisaks otsustas NASA, et Kuule viiakse meeskonnale kasutamiseks ka kulgurid, et astronautide uurimisretkedel läbitavat vahemaad suurendada ja saada videopilt kuumooduli tõusuastme stardist.

Kahe esimese eduka maandumise järel otsustati, et komandör peab olema varem kosmoses käinud, aga ülejäänud kaks meeskonnaliiget võivad olla algajad. Järgmise missiooni, Apollo 13, komandöriks sai Jim Lovell ja moodulite pilootideks Fred Haise ja Jack Swigert, kes olid oma esmalennul. Missioon startis 1970. aasta aprillis ja sihtpunktiks oli Fra Mauro. Kaks päeva pärast starti plahvatas teenindusmooduli hapnikutank ja raskelt vigastatud kosmoselaeva meeskonnaliikmete elud sattusid ohtu, kuid NASA insenerid ja lennujuhid suutsid meeskonna siiski päästa. Apollo lennud peatati seniks, kuni insenerid olid plahvatuse põhjuse kindlaks teinud ja laeva süsteemid ümber ehitanud.

Tagasilöögid

Pärast esimest maandumist 1969. aastal otsustas NASA kasutada üht Saturn V kanderaketti Skylabi orbiidile viimiseks. See otsus põhjustas missiooni Apollo 20 tühistamise. NASA eelarve hakkas pärast missiooni Apollo 11 vähenema, aga asutus pidi leidma raha ka Space Shuttle'i ehituseks. 1971. aastal tühistati ka Apollo 18 ja 19 ning nende kanderaketid viidi muuseumi.

Need tagasilöögid sundisid planeerijaid maandumispaiku üle vaatama, sest maandumisi oli alles kõigest 4. Apollo 13 maandumispaigaks planeeritud Fra Mauro määrati Apollo 14 sihtpunktiks. Apollo 14 startis 31. jaanuaril 1971 ja selle meeskonda kuulusid Alan Shepard, Stuart Roosa ja Edgar Mitchell. Shepard sai selle missiooniga ainsaks Kuul käinud Mercury Seveni liikmeks.

1971. aastal, pärast missiooni Apollo 15 lõppu, soovis president Richard Nixon tühistada ka missioonid 16 ja 17, aga sellele oli vastu eelarve büroo direktor Caspar Weinberger, kes suutis Nixoni ümber veenda.

Viimased missioonid

Apollo 16 maandus Kuul 1972. aasta aprillis. Missiooni komandör oli John Young, juhtimismooduli piloodiks Ken Mattingly ja kuumooduli piloodiks Charles Duke.

Apollo programmi viimaseks missiooniks sai Apollo 17, mis startis 7. detsembril 1972. Apollo 17 komandöriks määrati Eugene Cernan, juhtimismooduli piloodiks Ronald E. Evans ja kuumooduli piloodiks sai geoloog Dr. Harrison Schmitt. Schmitt oli algselt määratud missioonile Apollo 18. Pärast missiooni tühistamist hakkasid teadlased nõudma, et Schmitt pääseks ikkagi Kuule. Nõudmistele vastu tulles eemaldas NASA missioonilt Joe Engle'i ning asendas ta Schmittiga. Schmitt sai missioonil esimeseks teadlaseks Kuul ja Cernan viimaseks inimeseks, kes on Kuu peal kõndinud. Apollo 17 naasis Maale 19. detsembril.

Apollo programmi missioonid
Nimi	Kuupäev	Meeskond	Märkused
AS-201	26. veebruar 1966	-	Saturn IB ja Block I juhtimis- ja teenindusmooduli esmalend; suborbitaalne lend Atlandi ooleani; kuumuskilbi katsetamine
AS-203	5. juuli 1966	-	Kosmoselaevata lend, mille käigus katsetati kanderaketti
AS-202	25. august 1966	–	Suborbitaalne katselend
Apollo 1	21. veebruar 1967	Gus Grissom Edward H. White Roger B. Chaffee	Missiooni ei toimunud, sest meeskond hukkus 27. jaanuaril tulekahjus
Apollo 4	9. november 1967	–	Saturn V esmalend, kuumuskilbi katsetamine
Apollo 5	22.–23. jaanuar 1968	–	Kuumooduli katselend
Apollo 6	4. aprill 1968	–	Katselend ja süsteemide testimine
Apollo 7	11.–22. oktoober 1968	Wally Schirra Walt Cunningham Donn Eisele	Esimene mehitatud missioon ja esimene missioon, mille ajal tehti televisiooni otseülekanne
Apollo 8	21.–27. detsember 1968	Frank Borman James Lovell William Anders	Esimene mehitatud missioon Kuule. Kosmoselaev tegi 20 tunni jooksul 10 tiiru ümber Kuu
Apollo 9	3.–13. märts 1969	James McDivitt David Scott Russell Schweickart	Esimene mehitatud kuumooduli katselend. Kuul kasutatava skafandri katsetamine
Apollo 10	18.–26. mai 1969	Thomas Stafford John Young Eugene Cernan	Apollo 11 peaproov. Kuumoodul laskus 15 km kaugusele Kuu pinnast
Apollo 11	16.–24. juuli 1969	Neil Armstrong Michael Collins Buzz Aldrin	Esimene maandumine Kuule
Apollo 12	14.–24. november 1969	C. "Pete" Conrad Richard Gordon Alan Bean	Teine maandumine Kuule. Meeskond külastas Surveyor 3 maandumispaika
Apollo 13	11.–17. aprill 1970	James Lovell Jack Swigert Fred Haise	Kolmas maandumine Kuule tühistati, kui hapnikutank Kuu lähedal plahvatas
Apollo 14	31. jaanuar – 9. veebruar 1971	Alan Shepard Stuart Roosa Edgar Mitchell	Kolmas maandumine Kuule
Apollo 15	26. juuli – 7. august 1971	David Scott Alfred Worden James Irwin	Esimene pikendatud missioon ja esimene missioon, kus kasutati kuuautot
Apollo 16	16.–27. aprill 1972	John Young Ken Mattingly Charles Duke	Viies maandumine Kuule
Apollo 17	7.–19. detsember 1972	Eugene Cernan Ronald Evans Harrison Schmitt	Ainus Saturn V öine start. Esimene geoloog Kuul. Viimane Kuule maandumine

Apollo programmi kokkuvõte

Apollo on siiani ainuke kosmoseprogramm, mille raames on inimene lennanud Maa orbiidist kaugemale. Meeskonnad tõid Kuult kokku 381,7 kg kivimiproove ja suuremat osa neist säilitatakse Houstoni kuulaboratooriumis. Programmi kuludeks on hinnatud 135 miljardit dollarit (2006. aasta vääringus; 25,4 miljardit dollarit 1969. aasta vääringus), sealhulgas kulus 17 miljardit juhtimismooduli, 11 miljardit kuumooduli ja 46 miljardit kanderakettide loomiseks. Programmis kasutatud kosmoselaevade arendustöö andis oma panuse paljude teadus- ja tehnikaharude (sealhulgas lennunduse, telekommunikatsiooni, informaatika ja üldise inseneriteaduse) arengusse. Kuu külastus andis olulise tõuke arvutiteadusele ja päikesepatareide arendamisele, ning algasid näiteks akudel tööriistad ja pehmed sisetallad.

Paljud Apolloga seotud objektid on välja pandud muuseumides, eelkõige Smithsoniani Lennundus- ja Astronautikamuuseumis.

Galerii

Apollo missioonide kuundumiskohad
Neil Armstrongi skafander
Kanderakett Saturn V missiooni Apollo 11 eel teel stardipaika
Apollo 11 start
Apollo 11 tõusuaste Kuu orbiidil
Apollo 17 tõusuaste
Maa pildistatuna Apollo 17 pardalt
Apollo 15 kuuauto oma viimases puhkepaigas
Aldrini jalajälg Kuu pinnal
Aldrin Apollo 11 kuumooduli juures
Kuu pildistatuna Apollo 8 pardalt
Maa tõus pildistatuna Apollo 8 pardalt
Werner von Braun seismas kanderaketi Saturn V esimese astme mootorite kõrval
Harrison Schmitt kolmanda kosmosekõnni ajal seismas kalju kõrval
Buzz Aldrin kuumoodulilt passiiv-seismomeetrit eemaldamas
USA mereväelased Apollo 13 juhtimismoodulit USS Iwo Jima tekile tõstmas
Apollo kosmoselaev
Apollo, Gemini ja Mercury programmi kanderaketid ja kosmoselaevad omavahel võrrelduna