Modulor
Modulor on šveitsi päritolu prantsuse arhitekti ja maalikunstniku Le Corbusier' (1887–1965) poolt aastatel 1942-1955 välja arendatud proportsioonisüsteem, mille eesmärgiks oli anda arhitektuurile inimese mõõtudel põhinev matemaatiline alus. Idee arhitektuuri aluseks olevast proportsioonisüsteemist esineb juba Vitruviusel.
1948. aastal avaldatud Modulori võib pidada arhitektuuri ajaloo ja teooria üheks märkimisväärsemaks saavutuseks. 1955. aaastal Modulor 2 täiustab Corbusier oma proportsioonisüsteemi selliselt, et see saab kogu tema hilisema arhitektuuriloomingu aluseks.
Süsteem
Modulor põhineb inimese mõõtudel ja kuldlõikel.
Modulori algseks põhimõõduks oli 175 cm, mis 1950. aastal muutus 183 cm-ks, vastates kuuele jalale kui keskmisele mehepikkusele. Põhimõõdust on tuletatud geomeetriline jada, "Punane seeria", mille liikmed on omavahel kuldlõikesuhtes: ..., 183, 113 (nabakõrgus), 70, 43, 27 cm.
Punase seeria väärtusi kahekordistades on saadud nö "Sinine seeria": ..., 226 (mehe pikkus maast üles sirutatud sõrmeotsteni), 140, 86, 54 cm.
Rakendused
Modulori esimeseks rakenduseks on Le Corbusier' projekteeritud Marseille's asuv "elamisüksus" (Unité d'Habitation à Marseille), mis on ehitatud täielikult Modulori proportsioonisüsteemis. Järgmised "elamisüksused" asuvad Firminy's, Briey-en-Forêt's, Nantes's ning Berliinis. Kuna Berliinis ei tohtinud elamuehituse reeglite tõttu suuremat osa Modulori proportsioonisüsteemist kasutada, siis Le Corbusier lõpuks loobus projekteerimisest.
Modulori näiteid leidub ka La Tourette'i kloostri puhul. Kloostrisse on ehitatud 100 mungakongi, igaüks kõrgusega 226 ja laiusega 183 cm.
Kriitika
Modulori kriitikud leiavad, et Le Corbusier' poolt valitud mehe pikkuse standardmõõtkava ei vasta antropomeetriale ning on valitud ainult matemaatilise mugavuse tõttu. Samuti kritiseeritakse seda, et naise keha ei mängi Modulori puhul mingit rolli, sest selle proportsioonid on erinevad.
Kirjandus
- Le Corbusier. "Der Modulor. Darstellung eines in Architektur und Technik allgemein anwendbaren harmonischen Maßes im menschlichen Maßstab". Cotta, Stuttgart 1953 (1. osa) ja 1958 (2. osa)
